Filmid.

  Mulle meeldib film Looking for Eric (Erikut Otsides). See on tehtud 2010, autoriks Paul Laverty.
Filmi peategelane Eric on postiljon. Naiste poolt hüljatud, üksi kaht kasupoega kasvatav keskealine mees. Ta ei taha enam elada. Õnneks on Ericul sõbrad. Muhedad õllekõhuga postitöötajad ja vutifännid, kellega hubane peale tööd õlut rüübata ning maailma asju paika sättida. See ainuke rõõm mis talle jäänud on, on filmis vägagi ehedalt kujutatud padu-inglise pubielu. Sõbrad korraldavadki Ericu masendusest väljatoomiseks talle eneseabiõpikut veerides ülikoomilise improviseeritud psühholoogilise seansi. See on tõhus. Raamatu mõjul ilmub Ericule tema nimekaim, vutilegend Eric Cantona. Jalgpallisõpradele see Manchester Unitedi üks legendaarsemaid jalgpallureid tutvustamist ei vaja. Niisiis tuleb Cantona- kujuline hallutsinatsioon oma tulisele fännile raskel ajal appi. Oma karjääri legendaarsete jalgpallikaadrite näitel õpetab peategelast probleemidega toime tulema. See jalgpallipsühholoogia aitab Ericul hakata oma elu korda sättima. Seda üsna õigel ajal, kuivõrd tema teismeliste kasupoegade probleemide lahendamiseks läheb vaja enesekindla, karmi aga armastava isa kätt. Muidugi, üheks Ericu iseenda taasleidmise põhjuseks on kohtumine oma vana ja ainukese armastuse Liliga.